Eesti peaks vastu võtma sõjapõgenikke, aga mitte majanduspõgenikke / Эстония должна принимать беженцев, а не экономических мигрантов

Praegu käib Süürias, Iraagis ja Afganistanis kodusõda, Liibüas ja Palestiinas on poliitiline olukord väga ebakindel. Kõik see on tekitanud miljoneid põgenikke selles piirkonnas ja umbes miljon neist on saabumas (pool sellest juba saabunud) Euroopasse. Euroopas on tekkinud kriis, sest sellist põgenike hulka pole nähtud Teisest Maailmasõjast peale. Euroopa sotsiaalabisüsteemid on pandud suure surve alla, mõneski riigis on nende suutlikkus ületatud.

Euroopa pole seda põgenike massi põhjustanud. Ehkki paljud Euroopa riigid on oma vägesid nendesse maadesse viinud (Eestigi väed on olnud Afganistanis ja Iraagis), oleks see põgenikevool tekkinud ka ilma Euroopa vägede osaluseta.

Küll on aga Euroopa süüdi selles, et humanitaarkriis nõnda raskelt mõjunud on. Kodusõda oli neis maades toimunud juba palju aastaid ning ometi polnud Euroopa juhtidel mingit strateegiat põgenikekriisi jaoks. Seda polnud ka üksikute riikide valitsustel. Eestil ka ei ole. Meil on pigem vedanud sellega, et asume kohas, mida põgenike rändeteed üldiselt ei läbi, samuti sellega, et meie kliima ei meelita siia põgenike horde.

Vasakpoolsuse tähtis tunnus on solidaarsus, kaastunne maailma kõigi rõhutute suhtes. Sellest lähtudes on Eestimaa Ühendatud Vasakparteile vastuvõetamatud üleskutsed kujundada Euroopast kindlus, mis ei anna varjupaika kellelegi, kes seda vajab. Eestiski levinud seisukohad, et kellelegi ei tuleks varjupaika anda, ei käi kokku ligimesearmastuse ja rahvaste sõprusega.

Eestit on pärast taasiseseisvumist peaaegu eranditult valitsenud parempoolsed valitsused. Selle tulemusena on Eesti rahvaarv peaaegu igal aastal vähenenud. Demograafilises mõttes on iseseisvus mõjunud eestlusele halvemini kui kuulumine Nõukogude Liitu. Sellepärast on kummaline kuulda väiteid, justkui poleks Eestis kohta põgenikele. Eesti on üks kõige hõredamini asustatud riike Euroopas ja ikka väheneb Eesti elanike arv rohkem kui tuhande võrra aastas. Ainuüksi Eesti elanike arvu säilitamiseks võiks igal aastal tuhatkond põgenikku vastu võtta. Seda poleks vaja, kui Eesti valitsused oleksid ajanud õiglast, rahva huve arvestavat poliitikat.

Siiski tuleb arvestada kahe probleemiga. Põgenike sildi all katsub Euroopasse pääseda tohutul hulgal inimesi, kes tegelikult ei ole sõjapõgenikud, vaid loodavad siit paremat elu leida. Nendele pole kohta Euroopas vaja, eriti arvestades sõjapõgenike suurt arvu. Eristada on neid kaht rühma keeruline, kuid siiski tuleks püüda seda teha. Pole saladus, et põgenike massis sokutatakse Euroopasse neidki, kelle ülesanne on terroristlike rünnakute kavandamine ja korraldamine.

Sellepärast tuleb kõigi varjupaiga taotlejate tausta kontrollida, et kindlaks teha, kes neist on tõepoolest sõjapõgenikud ja kes mitte. Nii näiteks ei tohiks Eesti anda varjupaika kellelegi, kellel pole dokumente.

Teiseks tuleb saavutada põgenike integreerumine Eesti ühiskonda, tuleb vältida getode teket. Siin tuleb arvestada teiste maade kogemusi, mida on nii häid (Šveits) kui halbu (Rootsi).

Selleks ei tohi varjupaiga saanuid panna kõiki kokku elama. Tuleb hoolitseda selle eest, et nad suhtleksid palju mitte omavahel, vaid Eesti püsielanikega. Varjupaiga saanud tuleb hajutada. Võimalusel tuleks põgenikke vastu võtta mitte ühest piirkonnast, vaid mitmest, et neil poleks suurt omavahelist kokkukuuluvustunnet. Tuhat põgenikku tähendab iga omavalitsuse kohta viit, aga arvestades, et suuremad omavalitsused võivad vastu võtta rohkem (Tallinn näiteks paarsada), siis jääb väiksematele neid veelgi vähem.

Mõnigi omavalitsus on keeldunud põgenike vastuvõtmisest põhjusel, et nende elanike elutingimused on niigi halvad ja prioriteet on hoolitseda pigem seniste elanike eest. Kahjuks on seegi tõsi. Kuid asja ei pea ajama tingimata valdade kaudu. Rohujuuretasandil on tulnud inimestelt ettepanekuid, et võtavad vastu ühe inimese, kellele pakuvad peavarju ja ülalpidamist ning õpetavad eesti keelt. Niisugused taotlused on tänuväärt ja neile tuleks vastu tulla.

Kirikuringkondadest on tulnud ettepanek võtta vastu üksnes kristlasi, kuna nad on meile kultuuriliselt lähedasemad. Arvestades seda, et Eesti on kõige vähem religioosne riik kogu Euroopas, ei pea Vasakpartei põgenike religiooni oluliseks.

Taivo Rist,
EÜVP juhatuse liige

 

Lisa kommentaar